Pidev "reisisaatja" on punakat karva tolm/muda. Kuival kujul haakub ta (sic!) igaveseks pükstesse, millega mööda lugematuid Angkori templeid ringi jalutatud, niiskel, savisel kujul aga pressib paadilt jõekaldale astudes läbi varvaste end jalalabal kokku ning niidab jalust nii väljaehitamata sadamas Siem Reapis kui ka vihmahooajast off-road-mülgasteks muutunud külavaheteedel.
***
Kohalik "public slow-boat" sellisel kellaajal paarikümne kilomeetri kaugusele Andoung Tueki tee äärde bussi ootama ei vii, nii et siin me nüüd oleme, keset mõttelist teed ehk reaalset mülgast mõlemad oma moto-juhi selja taga kaksiratsi istumas. Sõit võtab üsna põnevad mõõtmed, sest tihti tuleb mingitest karmimatest kohtadest kahel jalal üle saada, samas kui juht sõidab ees minema ja jääb siis ootele - kuni järgmise paarikümne või -saja meetri järel kõik taas kordub. Punase mudaga on juba varem teretutvus tehtud, kui Siem Reapi "sadamas" sai mööda palistamata mäge ukerdades külg maha pandud. No ja nüüd siis uuesti. Aga olukorra absurdsus saab aina vinti peale (lisa siia ka tuules hõljuv vihmamantel, kiibakas kiiver, heledad poolpikad püksid ning erkrohelised varbavahesandaalid!) ning mingil hetkel tükib suunurka kerge irve. Astun poolisääri järgmisesse loiku, kuid seekord osutub punane lige muda veel nätskemaks ja libedamaks, sest kui jala välja sikutan, on plätu jalast kadunud. Õnneks ei ole vaja läbipaistmatusse mülkasse väga kätega kaevuma minna, sest plätu on pärast kogu seda kolmenädalast ruunamist omandanud ujumisoskuse. Itsitan omaette ja viipan muigavale juhile, et kõik on okei.
(pildil hetk enne nn praamile minek, et jõuda teisele kaldale off-road'i teele, 25. juuli)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar