Ja sõidamegi! Ees terendab tuktuk'i-juhi tume kiiver, ise istume imepisikeses järelkärus, millel heal juhul neljale lääne inimesele ruumi, seljakotid fikseeritud jalgade vahele, käsipagasid paigutatud keskele, silmis veidi hirmund-naeratav pilk - kui jabur on see olukord ja samas kui loomulik ja kuidas on kõikide nende röövlitega, kes siin moto'lt lenneldes asju pidid varastama?! Juht saab paraja hoo sisse, keerab turvaliselt mitmerealiselt tänavalt äärelinna väiksele tänavale ja ühtäkki on liiklus absoluutselt igal pool. Rattad, teised tuktuk'id, moto'd, niisama inimesed. Kõik käänutavad päid meie poole, moto'd on ristmikul ummikus oodates nii meie kõrval, et ... kontrollin, kas suure seljakoti rihmade süsteem on ikka end poole fikseeritud, tugevdan jalgade ja kätega haaret ja püüan seda tohuvabohu endasse imema hakata.
(pildil sõit Phnom Penhis päev hiljem, 6. juulil)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar