Unenägu


Saabumisjärgse nädala ööd on tegusad - täis kemplemist tuktuk'i-juhtidega, ekslemist templite vahel, rannal lebamist... Niisama segased on päevad, kui tuleb end mahutada töörütmi, olla enam-vähem sirge näo ja viksi olemisega, imestada, kui naeratusele ei vastatagi naeratusega. Nüüd aga hakkab unenägu, millena tundus elu läänes idast vaadatuna, võtma aina enam vastupidise unenäo vorme, sest eks laev, millelt oled maha astunud, vajub ju aina enam ja enam uttu, kui silmapiiri poole kaob. Buda nunnade pealeloetud-kinnisõlmitud head soovid aga säravad paremal käel kirkaltpunaselt - meeldetuletavalt, tagasikutsuvalt!

Naeratamine


Naeratamine võib tähendada viisakust, head tuju - aga ka seda, kui ei saada mitte midagi aru. Kuna tunnete, ja ka mittemõistmise väljanäitamine sõnalisel või üliemotsionaalsel moel on khmeeride jaoks tabu, siis tulebki kohati leppida lihtsalt häbelike naeratustega ja püüda oma probleemi veidi teisiti lahti rääkida, et naeratamise asendaksid viimaks sõnad. Juhtub sedagi, vahelduva eduga.

(Angkor, Angkor Thom, Bayoni keskne pühamu, 13. juuli)
(kas need hiiglaslikud kivist näod kujutavad kuningas Jayavarman VII või mõnd jumalust - mona-lisalikud naeratused on selle koha pealt tummad...)

Midagi kohalikku


Sitikamüügitädi on viimaks Phsar Thmey puuviljaturu väravate ette oma kohale saabunud! Näitan käega ritsikate poole ja lisan, et palju pole vaja. Tädi kergitab kulmu, võtab kühvlina kasutatava plekkpurgi ootusvalmilt pihku, viipab käega üle kogu oma sortimendi ja vaatab minu poole. Naeratan ja näitan vaid ritsikate poole. Tädi muigab ja kallutab kilekotti peaaegu purgitäie ritsikaid. 

(Phnom Penh, Phsar Thmey, kotikeses keskel ostetu, 29. juuli)

Täpiline õhtusöögil


Õhtu, just on hoonete taga paariks tunniks undama pandud generaator ja põleb hütiesine lamp. Kõigun võrkkiiges ja teen seda, mida õhtuti ikka, kui lambid töötavad - jälgin gekode söögiaega. Ühtäkki jääb silma liikumine hüti katuse põiktala juures: viiesentimeetrise lati all olles on mõlemast servast näha liikumas jalgu. Geko kohta nagu kuidagi suur...

(Koh Tonsay, 18. juuli)

Õnne püütakse kõikjal


Annetuse-"altareid" ja pirrutossutamisanumaid leiab kõikmõeldavatest kohtadest.

Phnom Penh, tänav, järjekordne ülestõstetava raudeesriidega pood, mille servadesse fassaadile kinnitatud pisikesed pääsupesa meenutavad anumad, täidetud põlenud pirrurootsudega.

Suvaline turg suvalises linnas, nn juuksurisalongi nurgake, vahekäigu serva on asetatud tossavad pirrud, kõrval käib soengute lõikamine, föönitamine, massaaž.

Koh Tonsay, rada läbi võpsiku, sitikad lendavad, linnud laulavad - ja ühtäkki kiiskav-kuldne "altarike".

Suvaline suurema linna "eeslinn", kus tumedate laudadega kokkulöödud hurtsikud järjest ja järjest teed palistavad. Küll harvem, aga siiski on mõne ees altar - kollakates toonides, hooldatud, puhas. 

(pildil leid Koh Tonsaylt, 18. juuli)

Tundmatu mürk


Phnom Penhi nurgapealse apteegi töötajast onkel kuulab meie moskiitopeletaja soovi ära, nohiseb siis, pöörab end oma naise poole, kes sealsamas askeldab, naine tõlgib talle öeldu ära ja annab korraldused, kust riiulilt mida saab. Onkel naaseb mitmesuguste pudelitega, kus väiksemal või suuremal määral aru saada, palju on sees DEET-i (N, N-dietüül-meta-toluamiid), aga see on ka kõik. Enam-vähem mõistetava kõrval läheb müügiks ka kollane vedelik pudelis, millel pole ühtegi arusaadavat märki peale midagi sidrunilaadset kujutava pildikese etiketil. Veidi odekolonni (limonnõje!) meenutava lõhnaga mulks osutub üllatavalt tõhusaks!

(lõpusirgel pudel Chi Phatis öömaja rõdul, 24. juuli)

Ainukene kohtumine


Teel Wat Phnomi poole jäävad veidi ülesärritatud ahvitaju peale (tänavaservas vaatamist rünnakuna tajunud ahvi impulsiivne küüntega käe külge klammerdumise hüpe seda paratamatult teeb) silme ette tänavaid servistavad elektritraadid, mida mööda liiguvad postkontori poole kümmekond ahvi. Tulevad lõuna poolt, liiguvad edasi, vahepeal karjana, siis päris üksi.

Seejuures peale selle ühe päeva ei näinud me ülejäänud neljal nädalal mitte ühtegi ahvi. :)

(Phnom Penh, 5. juuli)

See punane muda


Pidev "reisisaatja" on punakat karva tolm/muda. Kuival kujul haakub ta (sic!) igaveseks pükstesse, millega mööda lugematuid Angkori templeid ringi jalutatud, niiskel, savisel kujul aga pressib paadilt jõekaldale astudes läbi varvaste end jalalabal kokku ning niidab jalust nii väljaehitamata sadamas Siem Reapis kui ka vihmahooajast off-road-mülgasteks muutunud külavaheteedel.

***

Kohalik "public slow-boat" sellisel kellaajal paarikümne kilomeetri kaugusele Andoung Tueki tee äärde bussi ootama ei vii, nii et siin me nüüd oleme, keset mõttelist teed ehk reaalset mülgast mõlemad oma moto-juhi selja taga kaksiratsi istumas. Sõit võtab üsna põnevad mõõtmed, sest tihti tuleb mingitest karmimatest kohtadest kahel jalal üle saada, samas kui juht sõidab ees minema ja jääb siis ootele - kuni järgmise paarikümne või -saja meetri järel kõik taas kordub. Punase mudaga on juba varem teretutvus tehtud, kui Siem Reapi "sadamas" sai mööda palistamata mäge ukerdades külg maha pandud. No ja nüüd siis uuesti. Aga olukorra absurdsus saab aina vinti peale (lisa siia ka tuules hõljuv vihmamantel, kiibakas kiiver, heledad poolpikad püksid ning erkrohelised varbavahesandaalid!) ning mingil hetkel tükib suunurka kerge irve. Astun poolisääri järgmisesse loiku, kuid seekord osutub punane lige muda veel nätskemaks ja libedamaks, sest kui jala välja sikutan, on plätu jalast kadunud. Õnneks ei ole vaja läbipaistmatusse mülkasse väga kätega kaevuma minna, sest plätu on pärast kogu seda kolmenädalast ruunamist omandanud ujumisoskuse. Itsitan omaette ja viipan muigavale juhile, et kõik on okei.

(pildil hetk enne nn praamile minek, et jõuda teisele kaldale off-road'i teele, 25. juuli)

Aeg peatus siin


Saarel ringi jalutades hakkab silma üks ülekuuekümneviiene onkel, kel seljas hõljuvad mustrilised riided, peas pikad hallid rastad ja olemine sügavalt hipilik. Õhtul näeb teda ka samas söögikohas perifeerias vee ääres palmi all seljaga baari poole istumas. Kiiresti pealeruttav öö näitab teda esmalt figuurina ja siis vaid huultelt kätte ja tagasi liikuva pidevalt hõõguva sigaretiotsa (või siiski meel ei petnud ja see oli kanep?) järgi...

(Koh Tonsay, 17. juuli)

Toit ja kunst käsikäes


Esimene kord astusime mööda kitsukest tänavat ArtDelist mööda saabumisõhtul. Pisitillukese koha ees mahtus istuma täpselt viis inimest ja sees jämmisid suure laua taga, mis kogu toa täitis, umbes sama palju noori. Järgmine kord küsisime selle koha teenindajalt, tihti seal kontserte ette tuleb. Kui keegi tahab mängida, siis ongi kontsert, muigas too. Kolmas kord tundus olevat õige aeg ka sisse astuda. Koha omanik on ilmselgelt välismaalane, aga seekord ei ole püütud mõnda riiki "järele teha", vaid ajada päris oma asja. Võtame platsi sisse akna all pisikese kohvilaua taga tillukeste pukkide peal ja jääme mojito'sid oodates ringi vaatama. Pisitillukese ruumi seinad on kaetud laudadest-telliskividest tõstetud riiulitele asetatud kunstiteostega. Üks asi on jaburam kui teine, hinnad röögatud, aga käib väga Kambodža müügimentaliteediga kokku - kui keegi (hull) tahab selle eest tõesti nii palju maksta, siis kätt ette ei pane. Teisel seinal oli enam man-raylikku kraami. Näiteks klaaspurk, millesse topitud imermas pehme kaisulammas, hinnasildi juurde kirjutatud "Your childhood dreams". Võluv...

(hilisem lisa: seesama esimese õhtu esinemine oli saanud ka Phnom Penh Posti tähelepanu)

(Siem Reapis, ArtDeli, 15. juuli)

Kauplemine saab käia ka valesti


Phnom Penh, kella 11 ajal

Hommikusöögilauda astub noor raamatumüüja ja läheb ühe photocopy-raamatu üle kauplemiseks.
- 8 dollars! (Esimene hind on alati arutult kõrge.)
- Hm... Lets make it 3. (Enda esimene hind tuleb alati arutult madal panna.)
- No, that's not good. 7?
- Hm, it's too much, maybe 5? (Sisse arvestatud juba ka pisike jootraha, sest nende töö on tõesti karm.)
- Hey, you have to ... (Ja järgneb selgitus, et ma ei oska ikka üldse kaubelda, õige olevat sellisel näitel olnud vähemasti kolme-neljakordne palliveeretus ehk siis: 8-3, 7-4, 6-5. Tegelikult võinuks ma üldse alustada ka 2 dollarist.)

(pildil Phnom Penh, vaade jõele Sisowath Quaylt, 17. juuli)

Mungad ja veepudel


Wat Sarawani ümbritseva platsi tagaosas on kaks noort kiitsakat munka avastanud pooleliitrise tühja veepudeli ja hakkavad seda jalaga teineteise suunas lööma. Kaks ühtäkki pühamu ette tekkinud turisti köidavad aga tähelepanu, mungad tõmbuvad maise rõõmu nautimisega tagasi ning kaovad vaikselt hoone taha.

(pildil Phnom Penh, Wat Sarawani esine, 26. juuli)

Vaikne õnnetus


Buss võtab kitsukesel kaherajalisel teel ühtäkki hoo päris maha ja peatub siis. Vastassuunas on samuti sõidukitest pikk rivi moodustunud. Kui sõit paari minuti pärast edasi läheb, möödume viltu keset teed vajunud veokist, mis on täiesti katuse peal, ümber askeldavad asjaosalised ja kaugemal uudistavad kohalikud. Politseid näeb sellistel sündmuskohtadel harva ning ka siis suure hilinemisega. Õnnetused on vaiksed, sireenide ja plinkivate tuledeta.

(Sre Ambelist kümmekond kilomeetrit põhja poole, 23. juuli)

Kodu metsas


Ronime džunglist välja ja jääme vaatama järgmist imekena heleda rannaäärega lahesoppi. See päris lõunaranniku rand peaks olema järgmise palmipadriku ja rohutuustide hunniku taga. Mööda sumisevat-hammustavat-torkivat rada minnes hakkab ühtäkki kostma röhkimist ja vastu vaatab suhteliselt kurja olemisega tumedat karva siga, põrsad ümber. Parem oleks vist veidi ringiga minna.

(Loomad on saarel vabapidamisel - ära ju keegi ei uju -, ning seetõttu võib täiesti vabalt leida džunglis jalutamas karjade kaupa eri karva kanu, koeri, sigu ja vähemalt ühe lehma. Kuidas need kohalikud saarel elavad ja öömaja pakkuvad paar perekonda oma koduloomad ära tunnevad, jääb saladuseks.)

(pildil Koh Tonsay läänepoolne rand, 18. juuli kella 15 paiku)

Rekordiline sõit


Paadist, mis peaks läkitama tundmatuks arvuks öödeks üksikule saarele, vaatab vastu kolm nägu. Paadimees paneb meie kodinad käbedalt paadi ninna, taipame veel vihmakatted peale tõmmata, ja sõit võibki alata. Kuid merel on plaanis juba algus päris meeldejäävaks teha. Selja taha paadi nina poole kiigates paneb südame pööritama - lained paisuvad aina suuremaks ning nende vahel parimat teed otsiv paadimees laksub koos meiega küljelt teisele. Kotid aga on ninas ja lahtiselt, minu oma serva pool ja paadi nina käib üle närvide säilimise piiri ühele ja teisele poole. Kui oleks veel nõrk kõht ja sellest tormisest seisust saaks iiveldushoo, oleks ikka täiesti sant. Huvitav, mis asjadeta siis hakkama peaks saama, kui see kott järgmise kaldumise ajal selle väikese sammu üle parda teeb? Üllatuslik küll, aga põhimõtteliselt peaks talutaval kombel elumugavusi taastada saama, jõuan maabudes endaga üksmeelele. Kott mõistagi on pardale püsima jäänud. Ja kaldale minemiseks sooja sinisesse vette hüpates avanev vaade meenutab esmalt "Losti". Jälle üks seiklus tehtud!

(pildil vaade Koh Tonsay põhjarannikule, 18. juuli)

Kui kass


Seinal on maandunud suurem tiivuline. Geko tuiskab kohale, tardub siis ta juures ja jälgib silmi liigutades iga ta sammu. Kogu liikumine toimub kui aegluubis. Neelatus. Tagajala vaikselt ettepoole asetamine. Parema stardipositsiooni leidmine. Ainitine võimaliku saagi jälgimine. Ja siis rünnak.

(Siem Reap, 10. juuli)

Niimoodi saab maoliha


Kuningkobra hind on ligi 15 dollarit ja sellest tehakse vaid suppi, praadida teda ei kõlba. Püüdmiseks kaevatakse maasse kaks V-kujuliselt kokku saavat auku: üks vertikaalne (põhja pannakse head ja paremat, näiteks kala ja krabi) ja teine diagonaalne. Kobra roomab diagonaalsesse auku, hakkab sööma ja tapetakse vertikaalse augu kaudu. Liha pidavat maitsema paremini kui kana (mis, muide, tundub kohalikele olevat üks paremaid lihasid üldse)!
(Battambangis asuva imearmsa söögikoha Nary Kitchen omanik hommikusöögilauas)

(pildil Kuleni mägedes Kbal Speani kandis avastatud hommikustest kastepiiskadest märg detsimeetripikkune päevakoer, 14. juuli)

Nagu muuseas


Ligi 350 astmel Phnom Banani mäest üles ja järgnevad tund-paar saadab meid kohalik naine, kes paistab välja vanem, kui ta tegelikult on. Jutus elust-inimestest ja muidugi templist endast lipsab nagu muuseas läbi tema enda elu lugu. Viieaastaselt kaotas ta punaste khmeeride tõttu oma vanemad ning kooli jõudis alles kõvasti vanemas eas. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem on ta end üles töötanud, pakkudes täiesti ladusalt inglise keelt rääkides giiditeenust.

(pildil Battambangist läänes asuv Angkori-aegne tempel Prasat Banan, 8. juuli)

Kala ja õng


Battambangis söögikoha tänavaäärses osas mööduva jälgimine kaotab kiiresti oma võlu, kui õhtusöögi ajal ilmuvad välja kerjused. Ema ratastoolis lapsega. 13-14-aastased räbalates poisid. Pisike heleda häälega poiss kükitab tooli kõrvale peaaegu laua alla maha ning hakkab vaikselt nügima ja heleda häälega raha küsima. Samas on kõrval sama vanad kohalikud lapsed, kes mängivad videomängu või aitavad sellessamas söögikohas asju tassida ning on väiksematel (ja kohati ehk mitte nii vajalikel) toimetustel abiks.

(pildil Battambangi üks peatänavaid kell 21.30, 8. juuli)

Mitteklikkimine


Hommik. Palavus. Astud hotellist välja, et sööma minna.
Hüppab juurde esimene tuktuk'i-juht.
"Where are you going?"
"We are going to have a breakfast."
"Oh, and later?" (naeratus) "Killing Fields?" (veel laiem naeratus) "Tuol Sleng? I can take you. Only 20 dollars!"

Kuidas selline suhtumine ei tundu klikkivat ei nende kohtadega, mida pakutakse, ega juhtide päikeselise tujuga. Kui aga lugeda, kuidas noored Duchi noorpõlvekülas praeguselgi ajal kohati kahtlevad oma vanemate juttudes, siis...

(pildil Phnom Penh, Tuol Slengi õu, 6. juuli)

Puhkav tukijuht


Banteay Srei, kella 13 ajal

Vantsime läbi tohutu lõõsa tagasi oma tuktuk'i-juhi juurde puu alla, kus teisedki juhid aega veedavad. Kõrval on juht tõmmanud enda sõidukisse, taha vaguniossa (!) üles peaaegu et rahvuseseme - võrkkiige ja magab selle sees krõnksus.

(pildil teine aeg ja koht: kliente tagasi ootavad tuktuk'i-juhid Angkor Thomis Elevantide terrassi ees puu all, 13. juuli)

Ka ajalehe hind on kaubeldav


Phnom Penhis hommikusöögi ajal

Lehepoiss tuleb ajalehte pakkuma.
- Kas sul Phnom Penh Posti ka on?
- Jaa! (Otsib lehe välja)
- Vaata, hind on sul vale, kahju küll, aga jääb ära (Lehel on 3000 rielist tehtud 8000 ehk siis alla dollarist on saanud pea 2 dollarit, seda riigis, kus dollar on mõne inimese poole päeva palk)
Poiss ei lase end sellest segada:
- Okei, mis hinda te pakute?
- Noh, lehe peal on hinnaks 3000 rieli...
- Kas te saaksite anda mulle 1 dollari või 4000 rieli, sest ... (Ja järgneb pikk argumenteeritud selgitus)
Tehing tehtud!

Aeroobika, korda kaks


Suuuuur väljak, keskel kaitseasendis sõjaka ilmega sõdurid omaaegse "vabastamise" auks loodud momumendil, poisikesed mängivad plastikust kõrisevate pallilaadsete värkidega, teised mässavad sulgpalliga, mööda läheb jalutajaid ja sörkijaid. Ühtäkki hakkab kostma tempokat muusikat - alanud on igaõhtune aeroobikaaeg. Ees hüppab agar kutt, kes enda tegevust häälekalt kommenteerib, selja taga süveneb jäsemete liigutamisse nii noori kui ka vanu huvilisi. Üks kohalik tümakas, järgneb teine pala, kolmas... Ning "konkurendid" teisel pool monumenti teevad täpselt sama. Kakofoonia keskel.

(pildil Phnom Penh, Hun Seni park, Kambodža-Vietnami sõpruse monumendi esine, esiplaanil aeroobikalised-jalgpallitagujad-sörkijad, tagaplaanil vikerkaar ja monument, 5. juuli kell 17.30)

Keskmaa kuumus


Buss peatub, avab uksed ning asume end kiiresti leitud kodinatega pressima läbi tuktuk'i-juhtide. Just nimelt pressima. Seejuures toimub kogu see tegevus hingematva kuumuse (jõeäärsest Phnom Penhist keskmaal asuv Battambang on hoopis väljakutsuvamate temperatuuridega) ja üksteisest üle karjuva paarikümnese juhtidearmee saatel. Lühikest maad kesklinna poole astudes hakkab higi jõudsalt silma voolama, muutes olemise õige kibedaks, sest peale on kantud päikesekaitsekreem ja sääsemürk. Mingil hetkel lihtsalt enam ei jõua ning tuleb teha peatus absoluutselt esimeses kohas, kus saab varjus istuda ja midagi joodavat haarata. Uskumatu, aga tõsi - sellises kohas keset Kambodža keskosa asub kõrvaltänaval Itaalia söögikoht. Et sellesse olukorda veelgi keerde juurde lükata, ärkab ka mobiilioperaator, kes rõõmustab tervitussõnumis selle üle, et olen jõudnud Hispaaniasse!

(pildil Battambangi kuumuse käest päästnud Itaalia restoran, 7. juuli)

Pulm?

 

Siem Reap, kolm päeva

Esimesel päeval algab koos päikesetõusuga intensiivne mažoorsetes toonides muusika. See jätkub läbi päeva, kuni õhtupoolikul vahetab selle välja buda munkade kurguhäälne retsiteerimine. Hotelli taga platsil plaate lõhkuvad poisikesed löövad rõdul heleda nahaga välismaalast nähes küll puusad taktis kaasa nõksuma (nii veider, kui see ka ei tundu) ja pilgud ääriveeri ülespoole kiikama, kuid õnneks saab silmad ka kinni panna. Rütmiliselt voogav laul kestab päikese loojumiseni.

Järgmisel päeval kordub sama, kuid seekord rongkäiguga üle sadama-poolse silla ja tagasi, saateks seesama muusika.

Tegemist on matustega. Kaks päeva mängitakse muusikat ja loetakse lahkunu hingele häid palveid peale, et uude eluringi astumine oleks võimalikult paigas, kolmandal toimub põletusmatus. Nagu budistlikus ühiskonnas kombeks.

(pildil Siem Reapi kesklinnas asuv Wat Preah Prom Rath, 10. juuli)

Süüdistusi kah


Phnom Penh, kella 16 paiku

Teel 200 meetri kaugusele juba tuttavasse ööbimispaika on esimesed tuktuk'i-pakkujad juba alla andnud, kuid mõned süvenenumad püüavad siiski selgeks teha, et tegelikult on see hotell väga kaugel. Pärast rohkeid "no, thank you'sid" sõidab kõrvale veel üks juht, kes ei kavatse sellise vastusega leppida.

"You know that people are trying to make living with that?" tuleb süüdistav küsimus.

Huvitav, kas turistid (=rikkad) peaks sadakonna meetri kaugusele minekuks lihtsalt sel põhjusel rattad rentima, et saaks "linnukese" kirja kohaliku elu toetamise eest?

(pildil Phnom Penh, vaade peapostkontori eest Wat Phnomi poole, tagaplaanile jääb filmi "City of Ghosts" võttepaik Phnom Penhis, 27. juuli)

Müstilised hääled


Hambad pestud, moskiitovõrgu augukohad paigatud, võrk pressitud madratsi alla, kogu sellest mässamisest higised, jääme hingetuna pimedusse jahtuma. Ühtäkki hakkab hüti tagant vaikselt peale õõtsuva tooniga hääl, justkui keegi laulaks midagi, aga täiesti arusaamatult. Liitub veel teine, kolmas, ja siis on neid juba palju ning õõtsuv toon muutub aina intensiivsemaks ja muidugi ka kõvemaks. Seiklusjuttude ja action-filmidega nässutatud aju pakub esmalt, et ehk on sel perifeersel saarel mingid omad kombed, ümber lõkke ja... Hiljem selgub, et tegemist on siiski konnadega, ja päris suurtega. Nad nimelt naudivad hüti taga olevas augus sügavalt seda, kui on niiske, ja lähevad eriti krooksu täis korraliku vihmasajuga.

(pildil vaade Koh Tonsay rannalt Kampoti poole, 19. juuli)

Mahutavus on suhteline


Buss peetakse keset järjekordset küla-ja-otsatu-turg-piki-sõidutee-äärt kohas kinni, juurde astub kaks vormis onklit, kes on väga veendunud, et bussis on midagi, mida neil on vaja. Kuna esmane hiiglasliku taskulambiga otsing tulemusi ei anna, hakatakse kogu nodi lihtsalt tee äärde hommikusest vihmast vaikselt kuivavasse punakasse mutta tõstma. Esmalt pakid, pakid, veel pakke, ja siis - mootorratas. Huvitav, kuidas see sinna alla ära mahtus? Taas veidi sikutamist ja lagedale ilmub ... veel kaks mootorratast!

(pildil Sre Ambeli kant, servast paistab üks kolmest rattast, 25. juuli)

See ei ole sama


Hommikusöögilauas astub juurde päikeseprille müüv poiss. Esimeste "ei, aitähide" peale ei anna ta siiski alla ning saab lisatud, et meil on prillid juba olemas, täitsa töötavad ja puha. Ta ei lase end sellestki segada: "This is not the same!" - ja asub ühe värvika paari sangu hoogsalt ja korralikult tagurpidi venitama! 

(pildil Phnom Penhi tänaval toimetav durianimüüja, lõhna õnneks pildile püüda ei olnud võimalik, 27. juuli)

Eimiskigi pole tasuta


Liigume tagasi tuktuk'i poole, taustaks noorte ja vanemate müüjate hõiked, ega me ei taha süüa, juua, salli, T-särki, ehteid... Päev on olnud pikk ja närv veidi vääratab ning saab mingile tüdrukule, kellele on juba mitu korda kasutult "ei" öeldud, teatatud: "We want absolutely nothing from you." Vastus ei anna kaua oodata: "10 dollars for nothing!"

Naeratust on võimatu tagasi hoida. Huvitav, kas ka see hind on tingitav?

(pildil Angkori alal asuv kuninglik bassein Srah Srang, mille - nagu kõik kanalid ja basseinid sealkandis - on kaevanud inimkäed, 12. juuli)

Loodus hingab


Jõgi pole lai, ehk nii kümmekond meetrit. Aerud lubavad õrna veesolina kõrval tajuda ka looduse hääli ja liikumist, sulpsatusi ja kosekeste müha silmade eest varjatud saludes. Vesi on soe, madalamates kohtades selge, lauge. Meie õbluke kolme mahutav paat, mis niigi on servadest vaid tsipa detsimeetrist enam üle pinna, õõtsub taga risti aerusid seadva poisikese tõmmetest. Mõnda aega on vihmavaikus olnud, nüüd aga hakkavad taas soojad piisad langema. Aurustumine on kuumuse tõttu nii kiire, et riided kuivavad kümmekonna minutiga. Tundub, et seekord vihm enam nii rahulikult ei võta, ja täpid veepinnal muutuvad aina tihedamaks. Tõstan lauba taeva poole - mis tunne on olla troopilise vihma käes?

(pildil Kardemonimägede kant, Chi Phatist tund aega paadisõitu Andoung Tueki poole, 24. juuli hommik)

Vöö üle tee


1500-meetrise teekonna mööda mineeritud džunglit ja mäest üles on nii varasel hommikutunnil viitsinud ette võtta vaid kaks jaapanlast. Ühe käänaku juures saame nad kätte, vaatamas risti üle tee minevat musta vööd. Pisikesed mutukad liiguvad ühest tee servast teise, mitme kiirteena, koos.

(pildil teine vöö sealsamas Kuleni mägedes poolel teel Kbal Speani juurde, 14. juuli)

Hämok!?


Hommikusöögilauast "kõnnib" pidevalt mööda erinevaid kaupu: ajalehti, raamatuid, kingaviksimist, päikeseprille jne. Sel hommikul aga näeb midagi väheke ebatavalisemat. Luristame oma tagumises vaikses nurgas kohalikku tökatkohvi ja jutustame, kui ühtäkki krääksatatakse: "HÄMOK!?" Esimesel hetkel ei saa üldse aru, mis toimub. Väike vanamees, hirmus krimpsus, seisab otse päikese ees (ehk siis figuur on tume), hoiab käsi väga Kristus-ristil moodi külgedel, aga kaelast ja kätelt ripuvad alla mingid kangaribad. Mingi usulahk ehk? on esimene mõte. Ei, välismaalastele pakutakse suures linnas hommikusöögilauas müügiks eri värvi võrkkiikesid!

(Märkus: seesama onkel juhtus täiesti imelise juhuse tõttu mööduma viimasel Kambodžas olemise hommikul - ja otse loomulikult läks kaubaks!)

(pildil võrkkiikedes päikese käest vilus kohalikud Angkor Wati ääres salus, 15. juuli)

See esimene


Ringjalt mäkke keeraval tolmusel teel astub paarikümne minuti jooksul vastu vaid kaks noort naist. Kas tõesti on läinud nii hästi, et ma olen omaette - või siis on teiselt pool mäge keerav nn elevandi tee hoopis põhitee? Päike kuumutab, mutukad sumisevad, ritsikate üheplaaniline sirin kerib end aina kõrgemale ja vaikib siis. Tee saab otsa, koos mäega. Ja välismüüri tagant paistavad esimesed suursugused tornid. Päris esimene Angkori tempel.

(Angkor, Phnom Bakheng, 11. juuli kell 7.41)

Mis on lumi?


Angkor, Leeprahaige Kuninga terrass, kella 11 paiku

Meie noor tuktuk'i-juht tuleb peatuse ajal juttu tegema - kust me pärit oleme, milline on meil kliima jne. Saab siis seletatud, et Euroopa põhjaosas asub selline riik nagu Eesti ja et meil on suvi praegu, kõvasti soojem kui tavaliselt, ning meil sajab talvel lund. "Lumi...?" on noor ja niigi jube tagasihoidlik juht segaduses. No valge, sajab, maa on kõik valge kihiga kaetud. Juht naeratab häbelikult ja ütleb, et ta ei ole elu sees sellisest asjast kuulnud. Millisena võib tunduda järgnev täpsustus, et on nii külm, et vihm külmub juba taevas ära, langeb siis teisel kujul maa peale ja jääbki niimoodi, nagu külmkapis jää, pikkadeks kuudeks püsima. :)

(pildil Angkoris Angkor Thomis asuva Baphuoni-nimelise templi peasissepääsu-poolne trepp, tempel ise on mäele varemetest taas kui 3D pusle üles ehitatud, 13. juuli)

Südikas munk


Liigume basseinide tagaosast uhke väravaga müüri poole, mis tundub olevat vaiksem ja mahajäetum. Puu all istub kaks inimest: buda munk ja keegi teine, kõrval mootorratas. Astume mööda, naeratame, ning munk asub veidi kõikuvas ja kohati arusaamatus inglise keeles südikalt vestlust arendama. Kui vanad te olete? Ja teine küsimus - kas teil lapsi on? Seda on ennegi ette tulnud. Kultuurilised erinevused...

(pilt tehtud Angkoris Angkor Thomis Phimeanakase ja kuninglike basseinide vahel, 13. juuli)

Hääletu


Phnom Penh, Phsar Kandal, kella 9 paiku

Turg. Lõhnad, inimesed, sagimine, hääled. Lihaletid on sel turul segipaisatult - küll leiab neid puuviljade juurest, prahok'i ja muude pastade, kuivatatud mereandide kõrvalt või lihtsalt niisama servas. Ringi liikudes kõnnin mööda värske liha madalast, meetrikõrgusest letist. Kuhja on asetatud nülitud konnad, jalad rippus üle ääre tänava poole. Ühtäkki köidab pilku selle kuhja otsas olev liikumine. Üks neist on elus, nahata, väänleb. Hääletult.

(pildil tasakaalustamist: Kardemonimägedes Chi Phati ja Andoung Tueki vahel jõe ääres vihmaloigust leitud sentimeetrine igati elurõõmus konn, 24. juuli)

Õnnistus


Phnom Penh, kella 9 paiku hommikul

Lippan Phsar Thmey kandist Phsar Kandali poole, kui äkki tundub aeg kui peatuvat. Liiklusmöllu kõrval, moto'sid tihedalt täis pikitud kõnnitee sopikeses seisavad vastamisi käed palvetamispoosi pannud paljaste jalgadega naine, pea kallutatud sügavale rinnale, silmad kinni, ning kolm buda munka, paljajalu, alustamas heade palvetega neile annetanud naise õnnistamist. Kõrvalt kihutavad mööda tuktuk'id, moto'd, autod, linn on hommikuselt lärmakas, signaalid ... ja kolme munga kõlama hakkav kurguhäälne laul selle kõige keskel. 

(pildil Sihanoukville'i - Koh Kongi maantee ääres hommikul külas annetusi koguvad mungad, 23. juuli)

Elevant jalutuskäigul


Maandun pärastlõunal hotelli vastuvõtulaua juures asuvasse arvutinurka. Teise arvuti taga nokitseb süvenenult ekraani vaadata üks mees. Ühtäkki jookseb mehe juurde ta naine, kes hüüab ilmselge erutusega: "Vaata! Elevant!" Jään ka vaatama, ja tõesti - muusika saatel lipsab hotelli ukse eest mööda nüüd vaid hall tagaots ja sabajupp. Arvata võib, et kuninga elevant teeb mõnikord jalutuskäike, kuningaloss ju vaid kilomeetri kaugusel. Ju siis seekord läbis väike tuulutus jõeäärset peateed Sisowath Quayd.

(pildil Phnom Penh, vaade Paragoni hotelli lobby'st Sisowath Quayle, 17. juuli)

Meenutus


Ka see klass/piinamisruum on peaaegu tühi. Ruuduline põrand, seinakontakt turritab ukse kõrval latakatena kukkuva krohvi vahel. Toa keskel taas raudvoodi. Vaikus karjub. Ühtäkki lendab päikeselaiku voodi juures pisikene lind.

Elu läheb edasi? Ja ajalugu ehk ei kordu? 

(pildil Phnom Penhi lõunaosas asuv Tuol Sleng ehk vangilaager S21, 6. juuli)

Ja võtabki kohalt


Ja sõidamegi! Ees terendab tuktuk'i-juhi tume kiiver, ise istume imepisikeses järelkärus, millel heal juhul neljale lääne inimesele ruumi, seljakotid fikseeritud jalgade vahele, käsipagasid paigutatud keskele, silmis veidi hirmund-naeratav pilk - kui jabur on see olukord ja samas kui loomulik ja kuidas on kõikide nende röövlitega, kes siin moto'lt lenneldes asju pidid varastama?! Juht saab paraja hoo sisse, keerab turvaliselt mitmerealiselt tänavalt äärelinna väiksele tänavale ja ühtäkki on liiklus absoluutselt igal pool. Rattad, teised tuktuk'id, moto'd, niisama inimesed. Kõik käänutavad päid meie poole, moto'd on ristmikul ummikus oodates nii meie kõrval, et ... kontrollin, kas suure seljakoti rihmade süsteem on ikka end poole fikseeritud, tugevdan jalgade ja kätega haaret ja püüan seda tohuvabohu endasse imema hakata. 

(pildil sõit Phnom Penhis päev hiljem, 6. juulil)