Rekordiline sõit


Paadist, mis peaks läkitama tundmatuks arvuks öödeks üksikule saarele, vaatab vastu kolm nägu. Paadimees paneb meie kodinad käbedalt paadi ninna, taipame veel vihmakatted peale tõmmata, ja sõit võibki alata. Kuid merel on plaanis juba algus päris meeldejäävaks teha. Selja taha paadi nina poole kiigates paneb südame pööritama - lained paisuvad aina suuremaks ning nende vahel parimat teed otsiv paadimees laksub koos meiega küljelt teisele. Kotid aga on ninas ja lahtiselt, minu oma serva pool ja paadi nina käib üle närvide säilimise piiri ühele ja teisele poole. Kui oleks veel nõrk kõht ja sellest tormisest seisust saaks iiveldushoo, oleks ikka täiesti sant. Huvitav, mis asjadeta siis hakkama peaks saama, kui see kott järgmise kaldumise ajal selle väikese sammu üle parda teeb? Üllatuslik küll, aga põhimõtteliselt peaks talutaval kombel elumugavusi taastada saama, jõuan maabudes endaga üksmeelele. Kott mõistagi on pardale püsima jäänud. Ja kaldale minemiseks sooja sinisesse vette hüpates avanev vaade meenutab esmalt "Losti". Jälle üks seiklus tehtud!

(pildil vaade Koh Tonsay põhjarannikule, 18. juuli)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar