Hambad pestud, moskiitovõrgu augukohad paigatud, võrk pressitud madratsi alla, kogu sellest mässamisest higised, jääme hingetuna pimedusse jahtuma. Ühtäkki hakkab hüti tagant vaikselt peale õõtsuva tooniga hääl, justkui keegi laulaks midagi, aga täiesti arusaamatult. Liitub veel teine, kolmas, ja siis on neid juba palju ning õõtsuv toon muutub aina intensiivsemaks ja muidugi ka kõvemaks. Seiklusjuttude ja action-filmidega nässutatud aju pakub esmalt, et ehk on sel perifeersel saarel mingid omad kombed, ümber lõkke ja... Hiljem selgub, et tegemist on siiski konnadega, ja päris suurtega. Nad nimelt naudivad hüti taga olevas augus sügavalt seda, kui on niiske, ja lähevad eriti krooksu täis korraliku vihmasajuga.
(pildil vaade Koh Tonsay rannalt Kampoti poole, 19. juuli)
Väga lahe jutujuhatus!
VastaKustuta