See punane muda

Pidev "reisisaatja" on punakat karva tolm/muda. Kuival kujul haakub ta (sic!) igaveseks pükstesse, millega mööda lugematuid Angkori templeid ringi jalutatud, niiskel, savisel kujul aga pressib paadilt jõekaldale astudes läbi varvaste end jalalabal kokku ning niidab jalust nii väljaehitamata sadamas Siem Reapis kui ka vihmahooajast off-road-mülgasteks muutunud külavaheteedel.

***

Kohalik "public slow-boat" sellisel kellaajal paarikümne kilomeetri kaugusele Andoung Tueki tee äärde bussi ootama ei vii, nii et siin me nüüd oleme, keset mõttelist teed ehk reaalset mülgast mõlemad oma moto-juhi selja taga kaksiratsi istumas. Sõit võtab üsna põnevad mõõtmed, sest tihti tuleb mingitest karmimatest kohtadest kahel jalal üle saada, samas kui juht sõidab ees minema ja jääb siis ootele - kuni järgmise paarikümne või -saja meetri järel kõik taas kordub. Punase mudaga on juba varem teretutvus tehtud, kui Siem Reapi "sadamas" sai mööda palistamata mäge ukerdades külg maha pandud. No ja nüüd siis uuesti. Aga olukorra absurdsus saab aina vinti peale (lisa siia ka tuules hõljuv vihmamantel, kiibakas kiiver, heledad poolpikad püksid ning erkrohelised varbavahesandaalid!) ning mingil hetkel tükib suunurka kerge irve. Astun poolisääri järgmisesse loiku, kuid seekord osutub punane lige muda veel nätskemaks ja libedamaks, sest kui jala välja sikutan, on plätu jalast kadunud. Õnneks ei ole vaja läbipaistmatusse mülkasse väga kätega kaevuma minna, sest plätu on pärast kogu seda kolmenädalast ruunamist omandanud ujumisoskuse. Itsitan omaette ja viipan muigavale juhile, et kõik on okei.

(pildil hetk enne nn praamile minek, et jõuda teisele kaldale off-road'i teele, 25. juuli)

Aeg peatus siin

Saarel ringi jalutades hakkab silma üks ülekuuekümneviiene onkel, kel seljas hõljuvad mustrilised riided, peas pikad hallid rastad ja olemine sügavalt hipilik. Õhtul näeb teda ka samas söögikohas perifeerias vee ääres palmi all seljaga baari poole istumas. Kiiresti pealeruttav öö näitab teda esmalt figuurina ja siis vaid huultelt kätte ja tagasi liikuva pidevalt hõõguva sigaretiotsa (või siiski meel ei petnud ja see oli kanep?) järgi...

(Koh Tonsay, 17. juuli)

Toit ja kunst käsikäes

Esimene kord astusime mööda kitsukest tänavat ArtDelist mööda saabumisõhtul. Pisitillukese koha ees mahtus istuma täpselt viis inimest ja sees jämmisid suure laua taga, mis kogu toa täitis, umbes sama palju noori. Järgmine kord küsisime selle koha teenindajalt, tihti seal kontserte ette tuleb. Kui keegi tahab mängida, siis ongi kontsert, muigas too. Kolmas kord tundus olevat õige aeg ka sisse astuda. Koha omanik on ilmselgelt välismaalane, aga seekord ei ole püütud mõnda riiki "järele teha", vaid ajada päris oma asja. Võtame platsi sisse akna all pisikese kohvilaua taga tillukeste pukkide peal ja jääme mojito'sid oodates ringi vaatama. Pisitillukese ruumi seinad on kaetud laudadest-telliskividest tõstetud riiulitele asetatud kunstiteostega. Üks asi on jaburam kui teine, hinnad röögatud, aga käib väga Kambodža müügimentaliteediga kokku - kui keegi (hull) tahab selle eest tõesti nii palju maksta, siis kätt ette ei pane. Teisel seinal oli enam man-raylikku kraami. Näiteks klaaspurk, millesse topitud imermas pehme kaisulammas, hinnasildi juurde kirjutatud "Your childhood dreams". Võluv...

(hilisem lisa: seesama esimese õhtu esinemine oli saanud ka Phnom Penh Posti tähelepanu)

(Siem Reapis, ArtDeli, 15. juuli)

Kauplemine saab käia ka valesti

Phnom Penh, kella 11 ajal

Hommikusöögilauda astub noor raamatumüüja ja läheb ühe photocopy-raamatu üle kauplemiseks.
- 8 dollars! (Esimene hind on alati arutult kõrge.)
- Hm... Lets make it 3. (Enda esimene hind tuleb alati arutult madal panna.)
- No, that's not good. 7?
- Hm, it's too much, maybe 5? (Sisse arvestatud juba ka pisike jootraha, sest nende töö on tõesti karm.)
- Hey, you have to ... (Ja järgneb selgitus, et ma ei oska ikka üldse kaubelda, õige olevat sellisel näitel olnud vähemasti kolme-neljakordne palliveeretus ehk siis: 8-3, 7-4, 6-5. Tegelikult võinuks ma üldse alustada ka 2 dollarist.)

(pildil Phnom Penh, vaade jõele Sisowath Quaylt, 17. juuli)

Mungad ja veepudel

Wat Sarawani ümbritseva platsi tagaosas on kaks noort kiitsakat munka avastanud pooleliitrise tühja veepudeli ja hakkavad seda jalaga teineteise suunas lööma. Kaks ühtäkki pühamu ette tekkinud turisti köidavad aga tähelepanu, mungad tõmbuvad maise rõõmu nautimisega tagasi ning kaovad vaikselt hoone taha.

(pildil Phnom Penh, Wat Sarawani esine, 26. juuli)

Vaikne õnnetus

Buss võtab kitsukesel kaherajalisel teel ühtäkki hoo päris maha ja peatub siis. Vastassuunas on samuti sõidukitest pikk rivi moodustunud. Kui sõit paari minuti pärast edasi läheb, möödume viltu keset teed vajunud veokist, mis on täiesti katuse peal, ümber askeldavad asjaosalised ja kaugemal uudistavad kohalikud. Politseid näeb sellistel sündmuskohtadel harva ning ka siis suure hilinemisega. Õnnetused on vaiksed, sireenide ja plinkivate tuledeta.

(Sre Ambelist kümmekond kilomeetrit põhja poole, 23. juuli)

Kodu metsas

Ronime džunglist välja ja jääme vaatama järgmist imekena heleda rannaäärega lahesoppi. See päris lõunaranniku rand peaks olema järgmise palmipadriku ja rohutuustide hunniku taga. Mööda sumisevat-hammustavat-torkivat rada minnes hakkab ühtäkki kostma röhkimist ja vastu vaatab suhteliselt kurja olemisega tumedat karva siga, põrsad ümber. Parem oleks vist veidi ringiga minna.

(Loomad on saarel vabapidamisel - ära ju keegi ei uju -, ning seetõttu võib täiesti vabalt leida džunglis jalutamas karjade kaupa eri karva kanu, koeri, sigu ja vähemalt ühe lehma. Kuidas need kohalikud saarel elavad ja öömaja pakkuvad paar perekonda oma koduloomad ära tunnevad, jääb saladuseks.)

(pildil Koh Tonsay läänepoolne rand, 18. juuli kella 15 paiku)