Unenägu

Saabumisjärgse nädala ööd on tegusad - täis kemplemist tuktuk'i-juhtidega, ekslemist templite vahel, rannal lebamist... Niisama segased on päevad, kui tuleb end mahutada töörütmi, olla enam-vähem sirge näo ja viksi olemisega, imestada, kui naeratusele ei vastatagi naeratusega. Nüüd aga hakkab unenägu, millena tundus elu läänes idast vaadatuna, võtma aina enam vastupidise unenäo vorme, sest eks laev, millelt oled maha astunud, vajub ju aina enam ja enam uttu, kui silmapiiri poole kaob. Buda nunnade pealeloetud-kinnisõlmitud head soovid aga säravad paremal käel kirkaltpunaselt - meeldetuletavalt, tagasikutsuvalt!

Naeratamine

Naeratamine võib tähendada viisakust, head tuju - aga ka seda, kui ei saada mitte midagi aru. Kuna tunnete, ja ka mittemõistmise väljanäitamine sõnalisel või üliemotsionaalsel moel on khmeeride jaoks tabu, siis tulebki kohati leppida lihtsalt häbelike naeratustega ja püüda oma probleemi veidi teisiti lahti rääkida, et naeratamise asendaksid viimaks sõnad. Juhtub sedagi, vahelduva eduga.

(Angkor, Angkor Thom, Bayoni keskne pühamu, 13. juuli)
(kas need hiiglaslikud kivist näod kujutavad kuningas Jayavarman VII või mõnd jumalust - mona-lisalikud naeratused on selle koha pealt tummad...)

Midagi kohalikku

Sitikamüügitädi on viimaks Phsar Thmey puuviljaturu väravate ette oma kohale saabunud! Näitan käega ritsikate poole ja lisan, et palju pole vaja. Tädi kergitab kulmu, võtab kühvlina kasutatava plekkpurgi ootusvalmilt pihku, viipab käega üle kogu oma sortimendi ja vaatab minu poole. Naeratan ja näitan vaid ritsikate poole. Tädi muigab ja kallutab kilekotti peaaegu purgitäie ritsikaid. 

(Phnom Penh, Phsar Thmey, kotikeses keskel ostetu, 29. juuli)

Täpiline õhtusöögil

Õhtu, just on hoonete taga paariks tunniks undama pandud generaator ja põleb hütiesine lamp. Kõigun võrkkiiges ja teen seda, mida õhtuti ikka, kui lambid töötavad - jälgin gekode söögiaega. Ühtäkki jääb silma liikumine hüti katuse põiktala juures: viiesentimeetrise lati all olles on mõlemast servast näha liikumas jalgu. Geko kohta nagu kuidagi suur...

(Koh Tonsay, 18. juuli)

Õnne püütakse kõikjal

Annetuse-"altareid" ja pirrutossutamisanumaid leiab kõikmõeldavatest kohtadest.

Phnom Penh, tänav, järjekordne ülestõstetava raudeesriidega pood, mille servadesse fassaadile kinnitatud pisikesed pääsupesa meenutavad anumad, täidetud põlenud pirrurootsudega.

Suvaline turg suvalises linnas, nn juuksurisalongi nurgake, vahekäigu serva on asetatud tossavad pirrud, kõrval käib soengute lõikamine, föönitamine, massaaž.

Koh Tonsay, rada läbi võpsiku, sitikad lendavad, linnud laulavad - ja ühtäkki kiiskav-kuldne "altarike".

Suvaline suurema linna "eeslinn", kus tumedate laudadega kokkulöödud hurtsikud järjest ja järjest teed palistavad. Küll harvem, aga siiski on mõne ees altar - kollakates toonides, hooldatud, puhas. 

(pildil leid Koh Tonsaylt, 18. juuli)

Tundmatu mürk

Phnom Penhi nurgapealse apteegi töötajast onkel kuulab meie moskiitopeletaja soovi ära, nohiseb siis, pöörab end oma naise poole, kes sealsamas askeldab, naine tõlgib talle öeldu ära ja annab korraldused, kust riiulilt mida saab. Onkel naaseb mitmesuguste pudelitega, kus väiksemal või suuremal määral aru saada, palju on sees DEET-i (N, N-dietüül-meta-toluamiid), aga see on ka kõik. Enam-vähem mõistetava kõrval läheb müügiks ka kollane vedelik pudelis, millel pole ühtegi arusaadavat märki peale midagi sidrunilaadset kujutava pildikese etiketil. Veidi odekolonni (limonnõje!) meenutava lõhnaga mulks osutub üllatavalt tõhusaks!

(lõpusirgel pudel Chi Phatis öömaja rõdul, 24. juuli)

Ainukene kohtumine

Teel Wat Phnomi poole jäävad veidi ülesärritatud ahvitaju peale (tänavaservas vaatamist rünnakuna tajunud ahvi impulsiivne küüntega käe külge klammerdumise hüpe seda paratamatult teeb) silme ette tänavaid servistavad elektritraadid, mida mööda liiguvad postkontori poole kümmekond ahvi. Tulevad lõuna poolt, liiguvad edasi, vahepeal karjana, siis päris üksi.

Seejuures peale selle ühe päeva ei näinud me ülejäänud neljal nädalal mitte ühtegi ahvi. :)

(Phnom Penh, 5. juuli)

See punane muda

Pidev "reisisaatja" on punakat karva tolm/muda. Kuival kujul haakub ta (sic!) igaveseks pükstesse, millega mööda lugematuid Angkori templeid ringi jalutatud, niiskel, savisel kujul aga pressib paadilt jõekaldale astudes läbi varvaste end jalalabal kokku ning niidab jalust nii väljaehitamata sadamas Siem Reapis kui ka vihmahooajast off-road-mülgasteks muutunud külavaheteedel.

***

Kohalik "public slow-boat" sellisel kellaajal paarikümne kilomeetri kaugusele Andoung Tueki tee äärde bussi ootama ei vii, nii et siin me nüüd oleme, keset mõttelist teed ehk reaalset mülgast mõlemad oma moto-juhi selja taga kaksiratsi istumas. Sõit võtab üsna põnevad mõõtmed, sest tihti tuleb mingitest karmimatest kohtadest kahel jalal üle saada, samas kui juht sõidab ees minema ja jääb siis ootele - kuni järgmise paarikümne või -saja meetri järel kõik taas kordub. Punase mudaga on juba varem teretutvus tehtud, kui Siem Reapi "sadamas" sai mööda palistamata mäge ukerdades külg maha pandud. No ja nüüd siis uuesti. Aga olukorra absurdsus saab aina vinti peale (lisa siia ka tuules hõljuv vihmamantel, kiibakas kiiver, heledad poolpikad püksid ning erkrohelised varbavahesandaalid!) ning mingil hetkel tükib suunurka kerge irve. Astun poolisääri järgmisesse loiku, kuid seekord osutub punane lige muda veel nätskemaks ja libedamaks, sest kui jala välja sikutan, on plätu jalast kadunud. Õnneks ei ole vaja läbipaistmatusse mülkasse väga kätega kaevuma minna, sest plätu on pärast kogu seda kolmenädalast ruunamist omandanud ujumisoskuse. Itsitan omaette ja viipan muigavale juhile, et kõik on okei.

(pildil hetk enne nn praamile minek, et jõuda teisele kaldale off-road'i teele, 25. juuli)

Aeg peatus siin

Saarel ringi jalutades hakkab silma üks ülekuuekümneviiene onkel, kel seljas hõljuvad mustrilised riided, peas pikad hallid rastad ja olemine sügavalt hipilik. Õhtul näeb teda ka samas söögikohas perifeerias vee ääres palmi all seljaga baari poole istumas. Kiiresti pealeruttav öö näitab teda esmalt figuurina ja siis vaid huultelt kätte ja tagasi liikuva pidevalt hõõguva sigaretiotsa (või siiski meel ei petnud ja see oli kanep?) järgi...

(Koh Tonsay, 17. juuli)

Toit ja kunst käsikäes

Esimene kord astusime mööda kitsukest tänavat ArtDelist mööda saabumisõhtul. Pisitillukese koha ees mahtus istuma täpselt viis inimest ja sees jämmisid suure laua taga, mis kogu toa täitis, umbes sama palju noori. Järgmine kord küsisime selle koha teenindajalt, tihti seal kontserte ette tuleb. Kui keegi tahab mängida, siis ongi kontsert, muigas too. Kolmas kord tundus olevat õige aeg ka sisse astuda. Koha omanik on ilmselgelt välismaalane, aga seekord ei ole püütud mõnda riiki "järele teha", vaid ajada päris oma asja. Võtame platsi sisse akna all pisikese kohvilaua taga tillukeste pukkide peal ja jääme mojito'sid oodates ringi vaatama. Pisitillukese ruumi seinad on kaetud laudadest-telliskividest tõstetud riiulitele asetatud kunstiteostega. Üks asi on jaburam kui teine, hinnad röögatud, aga käib väga Kambodža müügimentaliteediga kokku - kui keegi (hull) tahab selle eest tõesti nii palju maksta, siis kätt ette ei pane. Teisel seinal oli enam man-raylikku kraami. Näiteks klaaspurk, millesse topitud imermas pehme kaisulammas, hinnasildi juurde kirjutatud "Your childhood dreams". Võluv...

(hilisem lisa: seesama esimese õhtu esinemine oli saanud ka Phnom Penh Posti tähelepanu)

(Siem Reapis, ArtDeli, 15. juuli)

Kauplemine saab käia ka valesti

Phnom Penh, kella 11 ajal

Hommikusöögilauda astub noor raamatumüüja ja läheb ühe photocopy-raamatu üle kauplemiseks.
- 8 dollars! (Esimene hind on alati arutult kõrge.)
- Hm... Lets make it 3. (Enda esimene hind tuleb alati arutult madal panna.)
- No, that's not good. 7?
- Hm, it's too much, maybe 5? (Sisse arvestatud juba ka pisike jootraha, sest nende töö on tõesti karm.)
- Hey, you have to ... (Ja järgneb selgitus, et ma ei oska ikka üldse kaubelda, õige olevat sellisel näitel olnud vähemasti kolme-neljakordne palliveeretus ehk siis: 8-3, 7-4, 6-5. Tegelikult võinuks ma üldse alustada ka 2 dollarist.)

(pildil Phnom Penh, vaade jõele Sisowath Quaylt, 17. juuli)

Mungad ja veepudel

Wat Sarawani ümbritseva platsi tagaosas on kaks noort kiitsakat munka avastanud pooleliitrise tühja veepudeli ja hakkavad seda jalaga teineteise suunas lööma. Kaks ühtäkki pühamu ette tekkinud turisti köidavad aga tähelepanu, mungad tõmbuvad maise rõõmu nautimisega tagasi ning kaovad vaikselt hoone taha.

(pildil Phnom Penh, Wat Sarawani esine, 26. juuli)

Vaikne õnnetus

Buss võtab kitsukesel kaherajalisel teel ühtäkki hoo päris maha ja peatub siis. Vastassuunas on samuti sõidukitest pikk rivi moodustunud. Kui sõit paari minuti pärast edasi läheb, möödume viltu keset teed vajunud veokist, mis on täiesti katuse peal, ümber askeldavad asjaosalised ja kaugemal uudistavad kohalikud. Politseid näeb sellistel sündmuskohtadel harva ning ka siis suure hilinemisega. Õnnetused on vaiksed, sireenide ja plinkivate tuledeta.

(Sre Ambelist kümmekond kilomeetrit põhja poole, 23. juuli)

Kodu metsas

Ronime džunglist välja ja jääme vaatama järgmist imekena heleda rannaäärega lahesoppi. See päris lõunaranniku rand peaks olema järgmise palmipadriku ja rohutuustide hunniku taga. Mööda sumisevat-hammustavat-torkivat rada minnes hakkab ühtäkki kostma röhkimist ja vastu vaatab suhteliselt kurja olemisega tumedat karva siga, põrsad ümber. Parem oleks vist veidi ringiga minna.

(Loomad on saarel vabapidamisel - ära ju keegi ei uju -, ning seetõttu võib täiesti vabalt leida džunglis jalutamas karjade kaupa eri karva kanu, koeri, sigu ja vähemalt ühe lehma. Kuidas need kohalikud saarel elavad ja öömaja pakkuvad paar perekonda oma koduloomad ära tunnevad, jääb saladuseks.)

(pildil Koh Tonsay läänepoolne rand, 18. juuli kella 15 paiku)

Rekordiline sõit

Paadist, mis peaks läkitama tundmatuks arvuks öödeks üksikule saarele, vaatab vastu kolm nägu. Paadimees paneb meie kodinad käbedalt paadi ninna, taipame veel vihmakatted peale tõmmata, ja sõit võibki alata. Kuid merel on plaanis juba algus päris meeldejäävaks teha. Selja taha paadi nina poole kiigates paneb südame pööritama - lained paisuvad aina suuremaks ning nende vahel parimat teed otsiv paadimees laksub koos meiega küljelt teisele. Kotid aga on ninas ja lahtiselt, minu oma serva pool ja paadi nina käib üle närvide säilimise piiri ühele ja teisele poole. Kui oleks veel nõrk kõht ja sellest tormisest seisust saaks iiveldushoo, oleks ikka täiesti sant. Huvitav, mis asjadeta siis hakkama peaks saama, kui see kott järgmise kaldumise ajal selle väikese sammu üle parda teeb? Üllatuslik küll, aga põhimõtteliselt peaks talutaval kombel elumugavusi taastada saama, jõuan maabudes endaga üksmeelele. Kott mõistagi on pardale püsima jäänud. Ja kaldale minemiseks sooja sinisesse vette hüpates avanev vaade meenutab esmalt "Losti". Jälle üks seiklus tehtud!

(pildil vaade Koh Tonsay põhjarannikule, 18. juuli)

Kui kass

Seinal on maandunud suurem tiivuline. Geko tuiskab kohale, tardub siis ta juures ja jälgib silmi liigutades iga ta sammu. Kogu liikumine toimub kui aegluubis. Neelatus. Tagajala vaikselt ettepoole asetamine. Parema stardipositsiooni leidmine. Ainitine võimaliku saagi jälgimine. Ja siis rünnak.

(Siem Reap, 10. juuli)

Niimoodi saab maoliha

Kuningkobra hind on ligi 15 dollarit ja sellest tehakse vaid suppi, praadida teda ei kõlba. Püüdmiseks kaevatakse maasse kaks V-kujuliselt kokku saavat auku: üks vertikaalne (põhja pannakse head ja paremat, näiteks kala ja krabi) ja teine diagonaalne. Kobra roomab diagonaalsesse auku, hakkab sööma ja tapetakse vertikaalse augu kaudu. Liha pidavat maitsema paremini kui kana (mis, muide, tundub kohalikele olevat üks paremaid lihasid üldse)!
(Battambangis asuva imearmsa söögikoha Nary Kitchen omanik hommikusöögilauas)

(pildil Kuleni mägedes Kbal Speani kandis avastatud hommikustest kastepiiskadest märg detsimeetripikkune päevakoer, 14. juuli)

Nagu muuseas

Ligi 350 astmel Phnom Banani mäest üles ja järgnevad tund-paar saadab meid kohalik naine, kes paistab välja vanem, kui ta tegelikult on. Jutus elust-inimestest ja muidugi templist endast lipsab nagu muuseas läbi tema enda elu lugu. Viieaastaselt kaotas ta punaste khmeeride tõttu oma vanemad ning kooli jõudis alles kõvasti vanemas eas. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem on ta end üles töötanud, pakkudes täiesti ladusalt inglise keelt rääkides giiditeenust.

(pildil Battambangist läänes asuv Angkori-aegne tempel Prasat Banan, 8. juuli)

Kala ja õng

Battambangis söögikoha tänavaäärses osas mööduva jälgimine kaotab kiiresti oma võlu, kui õhtusöögi ajal ilmuvad välja kerjused. Ema ratastoolis lapsega. 13-14-aastased räbalates poisid. Pisike heleda häälega poiss kükitab tooli kõrvale peaaegu laua alla maha ning hakkab vaikselt nügima ja heleda häälega raha küsima. Samas on kõrval sama vanad kohalikud lapsed, kes mängivad videomängu või aitavad sellessamas söögikohas asju tassida ning on väiksematel (ja kohati ehk mitte nii vajalikel) toimetustel abiks.

(pildil Battambangi üks peatänavaid kell 21.30, 8. juuli)

Mitteklikkimine

Hommik. Palavus. Astud hotellist välja, et sööma minna.
Hüppab juurde esimene tuktuk'i-juht.
"Where are you going?"
"We are going to have a breakfast."
"Oh, and later?" (naeratus) "Killing Fields?" (veel laiem naeratus) "Tuol Sleng? I can take you. Only 20 dollars!"

Kuidas selline suhtumine ei tundu klikkivat ei nende kohtadega, mida pakutakse, ega juhtide päikeselise tujuga. Kui aga lugeda, kuidas noored Duchi noorpõlvekülas praeguselgi ajal kohati kahtlevad oma vanemate juttudes, siis...

(pildil Phnom Penh, Tuol Slengi õu, 6. juuli)