Unenägu

Saabumisjärgse nädala ööd on tegusad - täis kemplemist tuktuk'i-juhtidega, ekslemist templite vahel, rannal lebamist... Niisama segased on päevad, kui tuleb end mahutada töörütmi, olla enam-vähem sirge näo ja viksi olemisega, imestada, kui naeratusele ei vastatagi naeratusega. Nüüd aga hakkab unenägu, millena tundus elu läänes idast vaadatuna, võtma aina enam vastupidise unenäo vorme, sest eks laev, millelt oled maha astunud, vajub ju aina enam ja enam uttu, kui silmapiiri poole kaob. Buda nunnade pealeloetud-kinnisõlmitud head soovid aga säravad paremal käel kirkaltpunaselt - meeldetuletavalt, tagasikutsuvalt!

Naeratamine

Naeratamine võib tähendada viisakust, head tuju - aga ka seda, kui ei saada mitte midagi aru. Kuna tunnete, ja ka mittemõistmise väljanäitamine sõnalisel või üliemotsionaalsel moel on khmeeride jaoks tabu, siis tulebki kohati leppida lihtsalt häbelike naeratustega ja püüda oma probleemi veidi teisiti lahti rääkida, et naeratamise asendaksid viimaks sõnad. Juhtub sedagi, vahelduva eduga.

(Angkor, Angkor Thom, Bayoni keskne pühamu, 13. juuli)
(kas need hiiglaslikud kivist näod kujutavad kuningas Jayavarman VII või mõnd jumalust - mona-lisalikud naeratused on selle koha pealt tummad...)

Midagi kohalikku

Sitikamüügitädi on viimaks Phsar Thmey puuviljaturu väravate ette oma kohale saabunud! Näitan käega ritsikate poole ja lisan, et palju pole vaja. Tädi kergitab kulmu, võtab kühvlina kasutatava plekkpurgi ootusvalmilt pihku, viipab käega üle kogu oma sortimendi ja vaatab minu poole. Naeratan ja näitan vaid ritsikate poole. Tädi muigab ja kallutab kilekotti peaaegu purgitäie ritsikaid. 

(Phnom Penh, Phsar Thmey, kotikeses keskel ostetu, 29. juuli)

Täpiline õhtusöögil

Õhtu, just on hoonete taga paariks tunniks undama pandud generaator ja põleb hütiesine lamp. Kõigun võrkkiiges ja teen seda, mida õhtuti ikka, kui lambid töötavad - jälgin gekode söögiaega. Ühtäkki jääb silma liikumine hüti katuse põiktala juures: viiesentimeetrise lati all olles on mõlemast servast näha liikumas jalgu. Geko kohta nagu kuidagi suur...

(Koh Tonsay, 18. juuli)

Õnne püütakse kõikjal

Annetuse-"altareid" ja pirrutossutamisanumaid leiab kõikmõeldavatest kohtadest.

Phnom Penh, tänav, järjekordne ülestõstetava raudeesriidega pood, mille servadesse fassaadile kinnitatud pisikesed pääsupesa meenutavad anumad, täidetud põlenud pirrurootsudega.

Suvaline turg suvalises linnas, nn juuksurisalongi nurgake, vahekäigu serva on asetatud tossavad pirrud, kõrval käib soengute lõikamine, föönitamine, massaaž.

Koh Tonsay, rada läbi võpsiku, sitikad lendavad, linnud laulavad - ja ühtäkki kiiskav-kuldne "altarike".

Suvaline suurema linna "eeslinn", kus tumedate laudadega kokkulöödud hurtsikud järjest ja järjest teed palistavad. Küll harvem, aga siiski on mõne ees altar - kollakates toonides, hooldatud, puhas. 

(pildil leid Koh Tonsaylt, 18. juuli)

Tundmatu mürk

Phnom Penhi nurgapealse apteegi töötajast onkel kuulab meie moskiitopeletaja soovi ära, nohiseb siis, pöörab end oma naise poole, kes sealsamas askeldab, naine tõlgib talle öeldu ära ja annab korraldused, kust riiulilt mida saab. Onkel naaseb mitmesuguste pudelitega, kus väiksemal või suuremal määral aru saada, palju on sees DEET-i (N, N-dietüül-meta-toluamiid), aga see on ka kõik. Enam-vähem mõistetava kõrval läheb müügiks ka kollane vedelik pudelis, millel pole ühtegi arusaadavat märki peale midagi sidrunilaadset kujutava pildikese etiketil. Veidi odekolonni (limonnõje!) meenutava lõhnaga mulks osutub üllatavalt tõhusaks!

(lõpusirgel pudel Chi Phatis öömaja rõdul, 24. juuli)

Ainukene kohtumine

Teel Wat Phnomi poole jäävad veidi ülesärritatud ahvitaju peale (tänavaservas vaatamist rünnakuna tajunud ahvi impulsiivne küüntega käe külge klammerdumise hüpe seda paratamatult teeb) silme ette tänavaid servistavad elektritraadid, mida mööda liiguvad postkontori poole kümmekond ahvi. Tulevad lõuna poolt, liiguvad edasi, vahepeal karjana, siis päris üksi.

Seejuures peale selle ühe päeva ei näinud me ülejäänud neljal nädalal mitte ühtegi ahvi. :)

(Phnom Penh, 5. juuli)